On 22. veebruari hommik. Miia tõttu kasinalt magatud öö mõjub uniselt. Sellegipoolest aetakse üles sosinal õnnitlus-lauluga (et titte mitte üles ajada) 
Kallid-musid-kingitused, ja lähedaseimad ongi oma õnnitlused üle andnud 
Ja nüüd stampküsimus: mis tunne on? Hehh, tunne nagu igal hommikul, maailm on samasugune mu ümber ja inimesed ka needsamad kes tavaliselt. Samas mingi sisemine tunne (teadmine) on, et nelikümmend on ees ja ma ei suuda sellest kuidagi aru saada. Ma lihtsalt ei oska mõelda, et mina, ja nelikümmend??? Jah, vahepeal ilgun, isegi liiga palju, et vana mees juba, kuigi ma seda nagu kuidagi ei tunne Aega muidugi ei peata ja hõrenev pealagi ning kortsud näos annavad tunnistust, et 25 ma enam pole jah :P Kuigi võiks olla
Järgmine osa päevast on paras uimerdamine. Uni on peal, mingit sünnipäevameeleolu ei ole Aga, õhtu toob arutlust.
Saame laiema ringi pereliikmetega Tõrvas Läti Saatkonnas kokku, ehk teen kõigile õhtusöögi. Selline mõnus olemine, kiiret pole, sundi pole, toidud on head ja seltskond puhta omad inimesed Lapsed lähevad vahepeal ülemeelikuks, aga muidu mõnus toidunautimine
Nii ma siis 40 sain. Hunnik õnnesoove erinevatelt kanalitelt, mõned kingitused, peotäis kaarte ja mitte ühtegi lille Tänud kõigile õnnesoovijatele!