Olen koroonapositiivne ja otsustanud seda aega, kui tervis lubab, Puka peale kulutada. Olen koroonat juba ammu oodanud, nüüd siis sain, aga nagu ikka siin ilmas, kui midagi antakse, siis ikka mingi vimkaga...
Pukas toimetades hakkas lõuna ajal äkki üsna halb. Kuna olen koroonapositiivne, siis kartsin, et asi on sellega seotud. Selja sees abaluude vahele tekkis valu ja see tungis ka ettepoole - südame ümber. Üsna kõva valu. Olen kuulnud, et koroonaga tekivad hingamisraskused, kuigi mul oli rinnus paras valu, ei olnud mul raske hingata. Kui aga vasak käsi ei tahtnud enam korralikult toimida ja ranne valutama hakkas, sain aru, et aeg on kuhugi pöörduda. Suutsin asjad kokku korjata ja osa riideidki vahetada, kuigi pilt silme ees ujuma kippus. Panin maja lukku ja kõndisin auto juurde mille ma poriste olude tõttu Kesk tänavale jätsin. Jalutades autoni võitlesin pildi ees püsimisega. Kui ma alguses mõtlesin, et üritaks linna ära sõita, siis nüüd oli kindel, et Puka perearsti hoone parkla on ainus koht kuhuni sõita. Sõitsingi.
Parklas oli olemine ikka väga täbar. Aga ma jäin veidi ootele, lootsin veel mingile imelisele paranemisele mida ei tulnud. Siis hakkasin vaagima mis ma teen. Puka perearsti ma ei teadnud kas üldse kohal on. Arutlesin endamisi, et ega tal kiirabivarustust nagunii ei ole ja ega ta muud suurt teha saagi kui kiirabisse helistada. Nii oli enda jaoks pilt "selge" ja valisin 112.
Laulsin neiukesele kõik ette, küsiti paar asja lisa ja jäingi kiirabi ootama. Oi kui halb mul samal olla oli! Kuigi auto käis ja üsna soe oli, hakkasid kerged külmavapped ja käed külmetasid ning sõrmeotsad, eriti vasakul käel, kihelesid. Oli aeg ka Kajale helistada ja kõik ära rääkida, kuigi ma teda selle intsidendiga üldse häirida ei tahtnud.
Kaja võttis kõike näiliselt rahulikult ja kutsus mind mitu korda mitte ropendama ja paanitsema. Paanikat aga ei olnud ja ropendamine leevendas olemist :P Jutustasime mõnda aega, aga olemine oli ikka väga halb. Lõpuks Kaja helistas Puka perearstile kelle õde mind üle vaatama tuli. Mõõtis sõrmeotsast üht teist ja tunnistas, et tal ei ole mulle kahjuks ooteruumi pakkuda, aga ma üritasin selgeks teha, et ega ma seda tahagi, et küll varsti kiirabi saabub. Igatahes perearst oma küsimustega ja minu vastuste põhjal arvas mul olevat mitte mingi koroonatüsistus vaid selgroolülidega miskit. Jõudsime ajas tagasi liikudes sinna kohta kus ma keldrist ämbri poriga üles sikutasin ja selle üsna keeruka tiiruga välja tõstsin - ju ma siis oma selja ära tõmbasin... Selge, peaaegu diagnoos ka paigas. Kuigi ta mind raske südamega autosse jättis, läks ta sisse tagasi.
Vahepeal tuli üks sotsiaaltöötaja oma elektriautoga ja sai eemalt juba aru, et midagi on mäda. Uuris kas kõik on korras, tänasin teda, et abi on juba teel.
Kiirabi olla tulnud Otepäält. Peeter - oli kiirabiauto nimi 
Igatahes kutsuti mind autosse ja hakati asja uurima. Rääkisin ära kõik mis öelda oli ja mis ka pereõde järeldas. Samal ajal võeti erinevate vidinatega erinevaid näite ja tehti EKG. See viimane näitas vahelööke, samal ajal oli vererõhk üsna madal. Igatahes arvati, et teeme valusüsti tagumikku ja ootame kuni veidi parem hakkab. 15 min hiljem õige vähe hakkas parem. Lõpuks anti juhised, et kui õhtuks seljavalu järele ei jää, siis EMO'sse minna, ja kui jääb, siis nii selja kui südamega kindlasti perearsti juurde. Uuriti, kas olen võimeline maja juurde minema ja saaksin seal pikali puhata, ja kuna ma seda teha sain, siis läksimegi laiali.
Sõitsin maja juurde, aga vahepeal läks olemine nii palju paremaks - pilt enam ei ujunud. Võtsin maja juurest teise pudeli vett teele kaasa ja alustasin tagasiteed Tartusse.
Õnneks kodus vedeledes andis lõpuks seljavalu järele ja ma EMO'sse enam pöörduma ei pidanud... Aga terve see asi ka ei ole.