Jaa, nüüd siis on ta juba mõnda aega selja taga: Suveolümpia 2024. Ainult helged mälestused, tõsi. Sellised mõnusad üritused annavad argielule teise mõõtme ja laevad akusid - on ju tegemist siiski üks mure- ja kohustustevaba poolpäevaga 
Sel aastal tuli härrasid kokku seitse: Sani, Kaitz, Silver, Sigmar, Rainer, Kaups ja Jüsi. Kaasa oli võetud hea tuju, sportlik vaim ja ilus ilm. Loomulikult oli laud lookas nii soolasest, magusast kui ka vedelast Õhtu peakorraldaja oli Kaitz sisutiheda päevakavaga, võõrustajaks Sani oma Päeva tänava hooviga ning köögi- ja meditsiinitoimkonda juhtis Sveta.
Igal aastal on laienenud ürituse avatseremoonia. Sel aastal algas see suurejoonelisemalt kui varasemalt: olümpiatule toomisega, mis sai alguse Väike-Tähe nurgalt ja lookles lähialadel kuni peapunktini, tehti kiired avasõnad ja olimegi valmis sportlikuks olenguks.
Päevakavas, nagu varemaltki, olid sportlikud mängud ja nende järgi jagati tabelipunkte. Mängud olid valitud nii, et võiduvõimalusi erinevates mängudes on nii noortel kui veel noorematel, nii tervetel kui veel tervematel ja nii tarkadel kui veel targematel (võite loetelu jätkata)... Põhialasid sai kokku kaheksa:
- kuulitõuge - kahe käega rinnalttõuge;
- korvivisked - pehmetsorti palliga visked laste korvpallikorvi;
- petang - põhimõtteliselt nii nagu petang ikka;
- kummikuheide - nii nagu kummikuheide ikka;
- noolevise - klassikaline noolevise;
- kettagolf - kolm täpsusposti reljeefsel pinnal pargis;
- jalgpalli täpsuslöök - kes lööb maha märgitud kohale palli kõige lähemale;
- munajooks - klassikaline muna lusikal takistusjooks.
Sporti tehti innuga ja sinna vahele puhati toostidega. Spordis juhtub alatasa erinevaid vigastusi, meie seltskond aga suutis igasugustest vigastustest end eemale hoida, keegi end ära ei rebestanud ega lendavate elementidega pihta ei saanud.
Tore situatsioon kummikuheitelt. See, muidu nii tore mäng, on sisimas küllaltki ohtlik, kuna mitte kunagi ei saa ette ennustada kuhupoole kummik suuna võtab. Näiteks Silveri esimene heide pani linna peale ajama, ainult õnn, et kedagi sealpool vastas ei olnud. See teist aastat järjest kasutuses olev kummik küll aga mängu lõppeks minetas oma kummiku staatuse ja läks (ajaloo) prügikasti; olgu tal hea tee minna...
Muidu rahulikus ja sõbralikus seltskonnas küttis hetkeks kirgi ühe ala reeglite tõlgendamine. Taevas seda mäletab mis ala see oli, aga reeglites jäädigi eriarvamusele, luges enamuse arvamus, seejärel paar pitsi ja intsidenti nagu polekski olnud. Üldiselt oli kõik äärmiselt lihtne, mingit tõsist teadust siin taga ajada polnud vaja – lihtsuses on võlu.
Meeleolukate mängude ja nende vahepalade taustal joonistus tabel välja nii: Silver kuld, Jüsi hõbe, Kaups pronks, Kaitz ja Rainer 4.-5., Sigmar 6. ja tagantpoolt võttis esimese koha Sani. Üritus sai ka oma lõppakordi autasustamisega, jagati auhindu sponsoritelt: Simmu Mesi, Raineri panus, lisaks peakorraldaja välja aetud kinkekaartid.
Mängudejärgne oleng ja kokkuvõtete järgne aeg läks sujuvalt üle kahe mehe standup’iks, õigemini groundup’iks. Vennastumine oli sedavõrd tragikoomiline, et ümberolijad lihtsalt kõht kõveras etenduse kulgu nautisid. Vahepeal kippus asi veidi piinlikukski minema, aga las ta jääda sinnapaika
Nagu siis varemalt mainitud, üritus oli igati tore, sportlik ja samas lõõgastav; kõik kulges igati sujuvalt. Meeleolud olid ülevad, sporti tehti korralikult ja alade vahel tegeleti tõstmisega. Tõstmisega keegi üle ei pingutanud, seega orienteerumisega hilisemalt tegelema ei pidanud – kõik olid tublid ja head. Uuel aastal uuesti!