Jutuke, kirjutatud 06.02.2009
Kord elanud Filosoofi tänaval härra kel aeg-ajalt kõiksugu rahvast külas käinud. Seda rahvast harjunud härra kostitama nii palukese kui mõduga. Kord olnud jällegi külad majas ja maitsnud punasekarva kõrgesse pokaali valatud jooki. Jook maitsnud imehea ja tuju tõusnud silmisse.Sellel härral oli ka üks veidrat sorti kaadervärk mida rüperaaliks nimetataks. Seda massinat saavat kasutada nii kaugele nägemiseks kui ka kuulmiseks, samas ka kaugete maade rahvastega suhtlemiseks. Massinas olevat nii palju tarkust kui mitu sugupõlve inimkonda seda kanda ei suutvat.
Aga siis, suure toretsemise käigus üks kostiline aga sai kas suurest kurjast puudutatud või vanatühi ise ta kätt lükkas, küll aga pokaal sellest tiivad võttis ja kogu oma sisu rüperaalile valas.
Ei perelised ega kostilised jäänud seda suurt imet pikalt kaema vaid kiirelt üritati päästa mis päästa annab. Raal lülitati hetkega välja ja valati kõik see neste seest kus seda ja teist. Mure- ja vihapilvi õnneks kellelgi ei tõusnud, jäädi lootma et raal hommikul elu ja tervise juures oleks. Seks otstarbeks pandi ta ahjule kuivama ja elu üle järele mõtlema.
Et aga uudishimu küüned pikad on, sestap mõned tunnid peale juhtumist otsustati raalile särts sisse panna ja ta tööle saada. Õnn aga oli kenasti majas ja masin töökorras. Seda ilu ei saanud jätta tähistamata ja mõdu tassiti taas lauale, raal sedakorda tõsteti aga heaga kaugustesse.