Igatahes oli ilm väga ilus aga tuju nukravõitu... Olen armunud! Armunud vabadusse, oma lõputusse maailma kus puuduvad värvid ja materiaalsus. Mind ümbritsevad Varjud, nad nutavad, ilma pisarateta. Kuulen nende sosinaid ja nuukseid. Nad on rahulikud, sihitud, kuulavad vaid iseenda mõtteid... ...ja mina kuulen neid kõiki! Nende mõtted on värvidest, nad näevad oma vaimusilmas vikerkaart üle enda paistmas - see on nii ilus, NII ILUS! Ja millest mõtlen mina? Varjud ongi tegelikult minu mõtted, mina mõtlen nad välja ja annan neile võimaluse mõelda. Aga miks nad siis nutavad? Ma ei tea, tõesti ei tea. See on minu tahte vastu, nad ise tahavad nutta, sosistada ja nuuksuda ning sellepärast ei saa ma täiel rinnal õnnelik olla ja eluga edasi minna.