Triloogia teine jupp, kirjutatud mõned päevad hiljem 01.12.2002. No mis seal salata, pikad jahedad sügisõhtud võimendavad mälestusi 
kas ma lähen või tulen
ei tea
olin ma siin või varsti olen
kes teab
miski mis on nii tõene
ei ole võibolla miski
kõik mida katsud ja näed
võib olemas olla siiski
tunded mis on meie sees
kas neidki võibolla pole
see mis tundub on armastus
ühtäkki seda ei ole
kas tegelikkus või mitte
kuid raske on see mida tean
ja see mida endas kannan
see mis tegelikult ammu minema peab
aga ei lähe
see mälestustekoorem
ei kuhugipoole
mu sees see elab
vist ka sureb
haiget teeb ja karjub
tunnete taga on varjud
vahel nad on ja vahel neid pole
ma ei tea mis tõelus ja mis ei ole
laseks nad lahti
ja lasknudki olen
aga nad ei lähe
neile meeldib mu sees ja nii ma olen
nendele müüdud elu