Nagu pealkiri ütleb, tuleb juttu ühest mammist, ja nagu nime järgi võite oletada, siis tegu oli venelannaga. Et ma kirjutan „oli“, siis järelikult teda enam elavate kirjas ei ole. Nii ongi.
Mammi perekonnanimeks oli Gotova (kuulmise järgi), eesnime kindlalt ei tea, aga ema mäletab et justkui Jekaterina. Võibolla leian kunagi ka kindlalt õige nime, teen selles suunas veel pisut tööd.
See mammi elas Lõvel viljaait-maja taga olevas talukompleksis. Kompleksi kuulus päris mitu hoonet: maja, kuur, küün, laut ja saun. Samas see kompleks mahtus ära üsna pisikesele maaalale. Praeguseks ei ela seal hingelistki, vähemalt 15 aastat juba. Et enamuses hoonetel oli peal puitlaastkatus ja majal selle peale tõmmatud ruberoid, siis aastate möödudes on sellest kompleksist järele jäänud ahervaremed. Kuuril, laudal ja küünil on katused sisse langenud, sama saatust ootavad ka ülejäänud hooned. Kogu kompleksil oli ümber puitaed ja meiega piirneval alal kuusehekk. Aeda meenutavad veel mõned üksikud mädanenud kaikad ja kuuseheki kõrgeks kasvanud kuused mis suuremate tuultega on osalt ka ümber kukkunud.
Mammi ise ei olnud just eriti meeldiv inimene. Tõsimeeli, meie õega suisa kartsime teda. Maal oli meil ka kaks sõpra: Veiko ja Anu, ka nemad hoidsid temast heaga eemale. Mammi oli lühikest kasvu, kiitsakas ja kurja iseloomuga. Nagu vene naistele kohane kandis ka tema kogu aeg rätti peas. Minu isaga (kes ju ka venelane oli) sai ta üldjoontes läbi, aga ega isagi hoidis tast pigem eemale. Mammi elas nagu vanajumala selja taga, harva käis oma tütrel Mustlas külas ja veel harvemini käidi külas temal. Ajas aias oma eesti või vene asja, kasvatas koera, mingi periood mõni lammas ja kana. Samas kasvatas endale kartulit ja isegi vilja. Ka potiaiandus ei olnud talle võõras, tema hämaras aias oli isegi kasvuhoone.
Mammi kolis sinna majja peale Veltmann nimeliste kuskil 1980 detsembris, üksi, mees oli tal tolleks ajaks surnud. Lapsi oli tal kokku suisa neli olnud. Üks poegadest elas isegi mõni aeg seal. Kas mammi ka vägijooki manustas ma ei mäleta ja vanaema arvas et mitte. Auto-lahvkale tuli ta harva ja ka ainult siis kui auto kohal oli ja kadus üsna ruttu.
Mida ma temast mäletan? No kuri ta oli, seda kindlalt 
Mingil hetkel süüdistas ta meid küll asjade varguses, küll tema õue peal hiilimises. No aga taevas oli meile tõenduseks, et seda me kohe mitte ei teinud, me lihtsalt ei julenud seda teha 
Vahetevahel saadeti meid tema juurde toidu ülejääke viima (pannkoogid, suppi). Aga et tal koer oli, siis oli see üks tõsiselt suur katsumus. Mingil hetkel koer kadus, siis oli asi kergem, aga...
Ükskord papaga lõikasime tema kuusehekist välja sinna kasvanud lehtpuid mis varjutasid meie sõstrapõõsaid ja kasvasid tema aia ääres. Siis aga vaatasime, et kell on palju, vaja bussile tõtata, panime asjad kokku ning hakkasime lahkuma. Mammi jooksis meile järele ja kus kurjustas alles! Et kuhu meie läheme, töö on ju veel pooleli ja kui juba hakkasime oksi maha võtma, siis tema poole peal on neid ka vaja võtta. Imelikul kombel papa andis talle järele ja me võtsime ka temal oksad ära. Õnneks bussile ikka jõudsime.
Ka vanaema pisut kartis teda, pool-nõid, nagu ta teda nimetas. Ükskord vanaema käis ja viis talle purgiga moosi, sellele oli aga silt tagurpidi peale saanud ja mammi oli sellest koledalt häiritud, oli tänitanud, et mis nõidus talle nüüd majja toodi.
Mingil hetkel hakkas mammi pea iga päev linnas käima. Läks tipatapa, mitte mööda teerada, vaid altpoolt meie põldu peateele ja sealt bussijaama. Ja õhtul sama rada pidi tagasi. Miks just põllu alt, ei tea, sealtkaudu polnud minna lühem ja kindlasti oli ebamugavam liikuda.
Kahjuks ei ole mul võtta mitte ühtegi pilti temast. Käisin alles hiljuti seal maja peal, aga et elamise poole pealt on majal pööning sisse kukkunud ja korsten ähvardab kohe selga tulla, siis sees ma erilist otsimist ei korraldanud kah. Aga mine tea, äkki veel võtan kunagi südame rindu ja lähen uurin seal Edasi mõned pildid kompleksist ja majast seest kuupäevaga 05. november 2011.
{tab=Pildid 2011} 
{tab=Pildid alates 2002 kuni 2008} 
