Oma külaelult üsna sügisestes meeleoludes vaevlavasse Lõve külla on saabunud kevad. Kogu loodus on õitsemises ja roheluses. Praegu veel on kenad vaated, kuna rohi on madal nii pagis kui söötis maadel ja tee- ning põlluservades. On ju vähe neid elamisi kus majaümbrust hooldatakse ja veel vähem neid niitusi kus keegi niidaks ja/või heina teeks.
Õunapuud ja marjapõõsad on õites. Ei lähe enam palju aega kui hakkab viljade noppimise aeg. Marjapõõsad küll upuvad heina sisse ära ja sitikad-satikad-linnud teevad nendele 1:0. Õuntega on lihtsam, neid püüavad ka möödaminejad puu otsast noppida, kui just puugihirmu pole. Aga see aeg veel tuleb.
Praegune aeg on täis elujõus ja rõkkab. Rõkkaks siis ka elu talude vahel. Mõne talu vahel pisut rõkkab, mõne vahel aeg-ajalt rõkkab, aga on ka neid talusid mis rohelusse nii ära upuvad, et neid isegi enam märgata pole. Need talud on suuremas plaanis juba hukkunud, neile enam elu sisse ei puhu, vajavad nii palju tööd, et lihtsam on uus ehitada. Ehk siis, ühelt poolt on kõik NII ILUS ja teiselt poolt lihtsalt NII NUKKER.