Kevad tuleb ja seda mitte ainult Tartus vaid igal pool 
Nii ka Lõve mõisa aladel kus ma aegajalt ikka käidud saan. Lapsepõlvemaa, siin on juured sügaval kinni. Ma olen juba leppinud sellega, et kõigele, mis siin toimub, ei ole mul õigust ega võimu, et peatada peatamatut: aja halastamatut kulgu. Jah, kõik saab kord tolmuks, nii ka siinse mõisa jäänused kui ka selle ümberkaudsed kasutamata talud. Raha ju puu otsas ei kasva ja hooneid ei kiputa ka ära müüma. Nii on läinud siinkandis paljude talukohtadega.
Igatahes, need hooned, mis kunagi olid meie kasutada (mitte hallata), on minetanud oma hiilgeajad ammu. Algselt aidahoone, hiljem meiereina kasutuses olnud, on viimaste tormisemate ilmadega kaotanud põhjapoolsest küljest mitu tahvlit eterniiti nii et halastamatu vesi lihtsalt sise sajab ja katuse puitkonstruktsioone närib. Ka hoone lõunapoolsest küljest on üks tahvel ära lennanud. Andke aga veel mõned tuulepäevad ja neid tahvleid lendab siin laia kaarega mõisapargi tammikusse. Üldiselt on selle hoone hävingu vältimine tänaseks päevaks vältimatu. Miks? Sest pakse maakiviseinu sööb niiskus ja kivivamm on need pudedaks teinud. Kuna maja aknad on kõik pidevalt kinni, siis niiskus sööb ka seestpoolt. Rõskus ja hallitus ei luba hoone eluruumide osas kaua püsidagi. Aga see pole veel kõik. Nimelt põhjapoolsed sarikate otsad, mis müüridele toetuvad, on väga mädad – müürid sikutavad maa seest niiskust üles ja nii puit muudkui mädaneb. Siin pole kahjuks midagi parata ja parandada, üks hetk hakkab massiivne ja raske katus tagantpoolt sisse vajuma. Keldriluugi kohalt variseb kivimüür ja üldse osa otsaseinast tahab põllumaa poole ära vajuda... Kurb küll, aga tõesti ei ole mitte midagi parata.
Aidahoone taga on vana lauda-puukuurihoone. Seda katust sai iga aasta uue ruberoidiga värskendatud, aga viimase 10 aasta jooksul pole seda enam parandanud. Tänaseks päevaks on ruberoid tükkidena ümberkaudsetele aladele laiali lennanud, oleme neid peale igat tormi kokku korjanud. Katus on sisuliselt kattevaba, vaid puitlauakesed veel on sarikaraamide küljes. Vesi on nii palju kahju teinud, et laudapoolsed vahelaed on sisse langenud ja hiljem otsa ehitatud puukuuriosa on nii palju ohtlik, et targem on sisse mitte ronida. Kas midagi teha annab? Jah, uus ehitada Selleks peab muidugi soovi ja vajadust olema
Vana Gotovi maja on võssa kasvanud ja krundi serva piiranud puud on hakanud oma ajaratast ümber veeretama ning kukuvad jupikaupa ümber. Üks puujurakas on vajunud ka peahoone selga ja maja on tugevasti viltu, eriti hästi on seda näha korstna järgi. Kõrvalhooned on enamasti rusuhunnikud, saunamajakese seinapalgid hoiavad veel vaevu katust üleval, kuigi vahelagi on sisse kukkunud ja katusest järel sõrestik.
Järve ääres ootab oma nukrat saatust või rikkaid kosilasi uhke sepikojahoone. Viimase elaniku Jüri eluajal juba ootas see maja rahasüsti, aga seda ei tulnud. Nüüd, kus härra ise manalateel on, seisab see maja tühjana, ootab midagi või kedagi. Kaua ei oota. Selle kompleksi juurde kuuluv saviseintega kõrvalhoone seinad on keskelt sisse kukkunud ja ega sellegi hoone päästmist enam lihtne korraldada ei ole. Hääbume.
Teistes selle kandi hoonetes aga veel elu ingitseb, kuigi rahasüste ootavad nemadki. Aga seni kuni inimene sees elab või hooldamas käib, elab veel ehk ka maja, vähemalt ma loodan seda. Ja kui maja tühjaks jääb, siis uued omanikud võiksid astuda samme nende säilitamiseks. Vähemalt ma soovin seda, kuidas aga tegelikult läheb, näitab aeg...
Nüüd, kaks nädalat hiljem sai jällegi maal käidud. Võib ära mainida, et huvitavalt tihe liikumine oli kruusateel. Kuivas ilmas see tee tolmab korralikult ja seega on iga liikuv auto kaugelt näha Peale autode liikumise oli kuulda ka traktorite põrinat erinevatest suundadest – põllutööd käivad.
Tuuliku talu juures, kus vanaonu elas, lammutati küll vana elumaja ära, aga elu seal kohapeal käib. Ka nende vastas üle tee olev xx maja on saanud uued elanikud ja sealgi päris elatakse sees. Traktor haris sealgi põldu ja inimesed askeldasid. Äraütlemata suur rõõm on elu maal näha (Y)
Vaat siis, selline ülevaade. Ehk kuigi on nukraid kohti, siis on ka midagi rõõmsat. Elu läheb edasi, ka maaelu! 22.04.2020 PILDIRIDA ja mõned siinkasutatud pildid kuupäevast 08.05.2020.