Nii, möödas on nüüd see päev mil oli veel viimast korda võimalik vanatädi näha. Mina teda nägin, tema mind enam mitte. Ehk siis, matused on läbi ja tädi on saadetud viimsele teekonnale.
Ärasaatmisele oli tulnud omajagu rahvast – üle kolmekümne inimese. Mina käisin koos emaga, vanaema tulekust loobus, kuna kartis külma saada (ja see oli tagantjärele hea mõte). Kohal olid kõik lähemad pereliikmed, lähemad sugulased ja sõbrad-tuttavad.
Ärasaatmise tseremoonia toimus Helme kalmistu kabelis. Üritus pidi algama ühest, aga kirikuõpetaja hilines pea poolt tundi. Väljas oli üks miinuskraad külma, pilves, õnneks tuult ei olnud, aga see ei tähendanud, et me ei võiks korralikult ära külmuda. Õpetaja saabus Tarvastust, nais-õpetaja. Ka süntesaatorimängija oli tal kenasti kaasas. Nii et jutluse vahele saime süntesaatori saatel ka mõne kirikulaulu laulda. Lauljaid oli peale minu ühe käe sõrmedel, aga eks kõrgelt laulda oli meestel nagunii raske ja ausalt neid lugusid ju ei tunne.
Kui jutlus läbi sai, said kõik veel Milvi tädiga hüvasti jätta. Siinkohal täitusid ka minu silmad veega. Kui ema minu ees Milvile pai tegi, siis minu kontakt piirdus kirstu servaga. Oli näha, et just see hetk oli kõigi jaoks see kõige raskem. Ja siis, rätik näole ja kirstule kaas peale – hüvasti vanatädi!
Kui me meestega juba kokku leppisime kirstukandmise osas, siis sadas äkki sisse võõraid mehi ja võtsid kirstukandmise oma õlule. See oli ka kõigile üllatuseks. Ega polnudki muud teha kui võtta viimased lillevanikud ja asuda õuele matuserongkäigule.
Kuna mina olin osalt fotograafiametis, siis rongkäiguosaliseks ma ei astunud. Tegin mõned kiiremad sammud ettepoole, et võtta jäädvustusi.
Hauaplats oli kenasti ette valmistatud. Mulle meeldis väga kuidas oli liivahunnikule antud sihvakas vorm ja seda lilleõite ja kuuseoksakestega kaunistatud. Kõik oli kenasti tehtud.
Õpetaja sõnade peale lasti kirst hauda. Kõigilt kolm peotäit mulda ja kirstukandjad kaevasid haua kinni. Nüüd oli küll selline seis, et hea meelega oleks tahtnud ka ise sellest tööst osa võtta, kuna külm oli teinud nii palju liiga et raske oli end mitte vappumast hoida. Liikusime emaga ringi, ajasime külalistega juttu ja tegime ringi oma isa hauale, et küünlaid viia. Aga ega see sooja mõistes ei aidanud.
Kui haud oli kaetud ja kääbas vormitud, hakati lillevanikuid peale seadma, siis laoti ümberringi küünlad ja tegime ühispildid. Nüüd oli käes see aeg kus Jaak kutsus kõiki Goodewind’i restorani peielauale. Tegime emaga veel ringi surnuaias ja suundusime teistele järele.
Peielaud oli nagu peielaud ikka: praad, külmlaud, joogid-söögid. Mitmed meenutasid toostiks Milviga seotud lugusid. Mina meenutasin seda, et ta oli alati rõõmsameelne ja peolauas akordioni mängu ja lauluhuviline – just sellega seostub Milvi mulle. Korra oli meie lauaotsal isegi soov võtta üks laul tema mälestuseks üles, aga see sumbus muude juttude vahele.
Nüüdseks on siis kõik möödas, jäänud on vaid mälestused ja kurbus. Eriti teeb kurvaks see, et ma ise ei ole leidnud aega vana aja jutustuste ja sugupuu teemade kokku korjamiseks, mida Milvi tädilt oleks palju korjata olnud. Aastate eest (2012. a) tegime Milvi tädi ja vanaemaga autoreisi Lõvel ja sellekaudsetel aladel, siis sai kõik mikrofoniga üles võetud ja nüüd pakungi kuulamiseks lõiku sellest, kuidas Milvi tädi meid Mats Mägi sünnikodu juurde juhatas. MATUSEPILDID.