12.08.2005 hommik. Kaks reisikolli võtavad nõuks jätta Tartu selja taha ja põrutada Ida-Virumaale. Trotsides hommikust sombusust, tuult ja unisust korjame kokku vajalikud asjad. Jah, Ida-Virumaa, aga kuidas minna nii et huvitav oleks? Nina pidi atlases otsustame suuna võtta Varnja peale ja sealt Peipsi äärt pidi kuni Narva jõgi ette tuleb.
Esimese hurraaga võtsime suuna Tammistu peale - mõisa pärast. Et minul pole au olnud kunagi sealkandis viibida, siis tahtsin niisama järgi uurida kui ilus või kole too kant on. Mõisapark hakkas juba eemalt silma, pargi juurde jõudes juba ka mõisakompleksi hooned (7,8). Peahoone (2) seisab niisama, sees midagi ei ole, uksed lahti, akendest alles vaid mustad augud. Sees ringi jalutades oli näha (nagu enamasti) nõukogude aegsed maitsetud ümberehitused. Samas oli maja hästi säilinud ja tema korda tegemine polegi väga suur töö. Mõisa peahoone kõrvale oli ehitatud miski eramu moodi majake ja seal käis vilgas pargikorrastus aktsioon.
|
|
|
|
|
|
|
|
Tammistust edasi on kruusatee, täielik nöök. Midagi erilist ka silma ei paista, mõni üksik maja, olematu liiklus ja inimtühjus, kohati vanad mahajäetud laudad...
Lõpuks jõuame Koosa'le (9,10). Natuke suurem asustus. Teeme siin autoga väikese ringi ja tunnistan et siin olen ma küll kunagi käinud. Aga mis seal ikka - mööda uut algavat kruusateed mööda põrutame Varnja poole.
|
|
Varnja.
Silma hakkavad vanakesed tee ääres, paistis et miski kaltsumüük seal oli ja rahvas ümberringi ostmas-suhtlemas (13). Nagu Peipsi äärsetele küladele omane - tee lookleb järve äärtpidi ja kahel pool teed majakesed külg külje kõrval. Rahvas on siin eakas, enamasti slaavi päritolu. Majade arhitektuur on eelmise sajandi algusaegadest ja väga nauditav. Siit hakkasimegi siis järve äärtpidi ülespoole liikuma läbides endalegi arusaamatult Kasepää ja Kolkja. Sõitsime vist mingi 40'ga vahtides kahele poole 
Varna vanausuliste palvemaja 1903 (14), elus muuseum-tänav (15) ja miski sisse langenud katusega palvela (16)..
|
|
|
|
